130 aastat mootorratta leiutamisest

2015. aasta on mootorrattamaailmas olulise tähtsusega, sest 130 aastat tagasi leiutati maailma esimene mootorratas. Eestisse jõudis tsikkel täpselt 10 aastat hiljem – 1895. aasta 19. mail. Just mootorratta juubelile ongi tänavu pühendatud Eesti Vanamootorrattaklubi Unic-Moto väljapanek 20.-22. märtsil 2015 toimuval Tartu Motoexotikal www.motoexotika.ee. Vaadake ka pilte Motoexotikal toimunust!

Mootorratas ehitati uue mootori katsetuseks
Kui Nikolaus Otto neljataktilisel „ottomootoril“ kasutati ühe hobujõu tootmiseks konstruktioonis 600 kg metalli, siis Gotlieb Daimler konstrueeris koos Wilhem Maybachiga kerge, tollal hiilgavate tehniliste näitajatega mootori: 246 cc, 40kg, 0,5 hj, 700p/min. Mootor oli vaja testimiseks kuhugi paigutada ning juhuslik valik langes Karl Friedrich von Draisi 1817. aastal leiutatud jooksurattale, mille täiustamisel ei jäänudki sellest suurt midagi algupärast järele peale kahe ratta, kuhu lisati veel kaks väikest tugiratast. Mootorratta klassikaline konstruktsioon oli leiutatud. Hiljem prooviti veel erinevaid lahendusi, mis ei viinud kuhugi. „Reitwagen“ patendeeriti 29. augustil 1885. aastal (patent DRP 36423). Samuti sobitati uut mootorit paadile ning täiustatult ja kohendatult pandi ka kahesilindriline V-mootor hobuvankri peale – nii sündiski auto. Mootorratas oli selleks ajaks juba leiutatud, kuid jäi veel üheksaks aastaks unustusse.
1894. aastal alustati Münchenis seeriaviisiliselt tootma kaherattalist sõiduriista nimega Hildebrand & Wolfmüller, kusjuures esmakordselt kasutati sõna motorrad ehk mootorratas. Seda ratast toodeti kolm aastat.

120 aastat Eesti mootorratta ajalugu ja esimene kiirusrekordi püstitamine
Esimene tutvustav artikkel mootorrattast Hildebrand & Wolfmüller ilmus 1894. aasta ajalehes „Eesti Postimees“ nr 24 ja ratta esmaesitlus Eestis, mille korraldas John Schümann ajakirjanikele, toimus  19. mail 1895 Tallinnas (1895, „Postimees“ nr  105). See ongi Eestimaa tsikliasjanduse sünnipäevaks ning peaks olema igal aastal hooaja avamise põhjuseks. Mootorrattal oli spetsiaalne toruraam, mille sees oli õli määrimaks kahesilindrilist neljataktilist vesijahutusega 2,5 hj ja 1488 cc mootorit. Jahutusveepaak oli tagaratta kohal. Lamavate silindrite lahtised kepsud olid otse väntvõllina toimiva tagarattaga ühenduses.
Tootja poolt väidetav maksimaalne kiirus olevat olnud 60km/h. Tartus toimunud Jurjevi Jalgrattaseltsi võistlustel 8. septembril 1895. aastal saavutas mootorratta vabriku esindaja ja jalgrattafirma John Schümann & Ko omanik maksimaalseks kiirusrekordiks 36,58 km/h. Toimunud võistlusi kommenteeris 1895. aastal ajaleht „Olevik“: „Jurjevi jalgratta seltsi võidusõidul näituse pühapäeval tõi hr. Schümann Tallinnast ka motoriga jalgratta ette, mille masin 4 1/4 puuda raske on. See ratas sõitis 1 versta 1 3/4 minuti sees ära, kus juures aga näha oli, et ta sõitjat kaunis tubliste raputab.“
Koopiat Hildebrand & Wolfmüllerist oli võimalik näha 8. septembril 2012. aastal, kui vanamootorrattaklubi Wana-Kolga Tsiklitall korraldas Tartus Puiestee tänava Motohoovis ürituse Suur Wõidusõitmine, mis tähistas 117 aasta möödumisest esimesest fikseeritud kiirusrekordist Eestis ja võimalik, et ka vanimast maailmas.

Teine mootorratas Eestis
Kui esimene mootorratas Eestis oli kaherattane, siis teisena toodi Berliinist 1901-1902 Tallinnasse mootorrattatehases Cyklon valmistatud kolmerattane Cyclonette. See oli kahekohaline, esirattaveoga, neljataktiline, 450ccm, õhkjahutusega, 3,5 hj mootoriga sõiduriist. Seda olevat demonstreeritud Tallinnas ja sõidutatud raha eest huvilisi, kel julgust jätkus. Mõni aasta hiljem müüdi ratas Tartusse ning uus omanik E. Otsing osales sellega mitmetel võistlustel.

Kolmas mootorratas Eestis
Kolmandaks mootorrattaks oli Belgias toodetud esimene kardaaniveoga mootorratas FN. See tsikkel hangiti 1902. aastal Tallinnas asuvasse tsaariarmee Dvinski polku. Kõigi kolme mootorrattaga on seotud Julius Johansoni nimi – legendaarse tehnikasportlasena ja mehaanikuna Eestis tuntuks saanud mees.

Järgmised mootorrattad Eestis
Milline oli neljas, viies, kuues… seda on raske arvata. Saksamaal alustas Wanderer tsiklite tootmist 1902. aastal. Mõned aastad on noorem Eesti vanim, täiesti töökorras mootorratas Wanderer. 1898. aastal alustas tootmist Belgia firma Sarolea. Võidusõitja Karl Rinaldo meenutas, et tema esimene mootorratas oli üks väga vana rihmaveoga Sarolea, millele tal oli õnnestunud elu sisse puhuda. Eestis oli kuni 1995. aastani, millal see müüdi välismaale, vanimaks säilinud mootorrattaks Saksamaal 1904. aastal valmistatud Bergfex.
Lühikese ajaga olid esindatud paljud tuntud firmad: AJS, BSA, Brennabor, Cleveland, DKW, Harley-Davidson, Henderson, Husqvarna, Indian, Matchless, Norton, NSU, Rudge, Triumph, Wanderer jne. 1. jaanuariks 1928. aastal oli Eestis 359 mootorratast, 1935. aastaks 958 ja 1936. aastal juba 1210.
Samal aastal võitsid Eesti mootorratturid Berliini Olümpiamängudele pühendatud üleeuroopalise tähesõidu.

Mootorratta ehitusest Eestis
Moskvas ilmuva ajakirja „Tsiklist“ 1896. aasta numbris oli teade John Schümannist, kes lubas sõita Harkovist Kaukaasiasse omaehitatud mootorrattal, millele olid paigaldatud pedaalid, et mootori rikke korral saaks remondiks lähimasse töökotta vändata. Tegemist oli Tallinna jalgrattafirma John Schümann & Ko omanikuga.
25. juunil 1914 on välja antud omaehitatud mootorratta arvelevõtmise tunnistus Pärnus tuntud tehnikamehe Martin Seileri nimele. 1937. aastal alustati jalgrattavabrikus Kr. Saar & Ko 98cc Sachs ja 125cc Villiers mootoriga varustatud Tempo mootorrataste seeriatootmist.
Veel on leitud mootorjalgratta raam, millel olid peal kaks silti: ühel kiri Renard Cycles, teisel tekst „Mootorjalgratas Renard, raam nr 2, mont. J. Lään, mootor Sachs 98ccm nr. 895968, Perfekt Tallinn.“
1970ndail algas meil chopperite ehitus, mille doonoriteks olid põhiliselt WLA 42, NSU, Veloset, BMW, Zündapp 1935-1942 mudelid. Samal ajal alustati ALMAVÜ spordiklubis Vihur võidusõidu mootorrataste tootmist.

Märt Karu,
EVMK Unic-Moto

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.