Mootorratta ajalugu
Algusaastad
Mootorratta leiutamisele eelnes paljude inimeste loov uurimistöö ja katsetused keemia, metallurgia ja masinaehituse alal. Suure panuse tehnoloogia arengule andis rohkem kui saja aasta jooksul aurumasin ja tema abil liikuma pandud seadmed ja transpordivahendid nii maal, kui vee peal.
1876. a. ehitas August Otto töökindla 4 taktilise sisepõlemismootori. See hakkas välja vahetama seni tehastes jõumasinatena kasutatud väikese kasuteguriga aurumasinaid. 1883.a. leiutasid Gottlieb Daimler ja Wilhem Maybach hõõgsüüte. See võimaldas konstrueerida kiirekäigulisi, kergeid mootoreid. 1885.a. ehitasid G. Daimler ja W. Maybach puuraamil, rihmaveoga kaherattalise sõiduki. See kohmakas sõiduriist oli üllatavalt omast ajast ees. Mootorratta klassikaline konstruktsioon oli leiutatud. Mootor asetati raami keskele, sõidukiirust valiti 2 käigu abil, juhtrauaga sai sobivalt sõidusuunda muuta. Hiljem prooviti kõiksugu erinevaid lahendusi, mis ei viinud kuhugi.
Informatsioon mootorrattast jõudis Eestisse
1894.a. konstrueerisid Heinrich Hildebrand ja Alois Wolfmüller esimese müügiks mõeldud kaherattalise sõiduki, mida nimetati mootorrattaks. Samal aastal ilmus ajalehes "Eesti Postimees" nr.24 artikkel:
"Isesõitja jalgratas seisab praegu terves maailmas päevakorral ja tõmbab kõikide tähelepanu enese poole. Ei ole veel väga kaua aega sellest ajast mööda jõudnud, kui jalgratast ei tuntud, ja vaevalt on ta nüüd laialt tutvaks saanid, sääl tuleb inimese uuriv vaim ja teeb ta nii täielikuks, kui seda varemalt vaevalt aimata võidi. Edasi, edasi! on inimesesoo lipukiri, ja edasi läheb aeg ja toob muutusi. Juba aastate kaupa kuuldus, et keegi hra Heinrich Hildebrand ja inshener Wolfmüller selle kallal töötavat ja mõtlevat, kuda jalgratast iseliikuvaks teha, nii et sõitjal ainult juhtimise ja istumise vaev on. Esiotsa raputati kahtlaselt pääd ja naerdi, kui see sõnum liikuma hakkas, kuid nüüd, kus teatest tegu on saanud, on imestus seda suurem. Dresdeni jalgratta vabrikant Schladig saanud hra Hildebrandi käest kutsekirja, Münchenisse tulla, et uue iseliikuva jalgratta proovist osa võtta. Kaheldes läinud ta teele , kuid Münchenis näinud tema kui ka teised asjatundjad, et lugu tõsi on. Herra Hildebrand toonud ratta nähtavale, mis pea sedasama laadi ja moodi olnud, kui teisedgi kaherattaga jalgrattad, ainult üks pisikene kerge kastikene olnud iseäralik, lükanud ratast korda kolm edasi, istunud siis pääle ja edasi läinud ta, kord kui tuul, kord jälle pikkamisi, just nii kuda ta tahtnud, ilma et ratast käe ehk jalaga oleks ajanud. Kiire sõidu pääl pannud ta isegi sigari suitsema. Keegi katsunud temaga jalaga aetava rattaga võidu sõita, kuid mis suudab inimene masina vastu? Ta pidanud pea võiduajamise katki jätma. Ka teised katsunud uue rattaga sõita ja asi läinud üsna hästi korda, kuigi nad esimest korda sellesarnase ratta pääl istunud. Jalgratast ajab pisikene bentsini-masin (Benzinimotor) edasi ja temaga võib ligemale 40 versta tunnis edasi kihutada. Ühekordse masina täitmisega võib kuni 200 versta edasi lennutada. Selle leiduse tagajärjed on väga suured ja otse äranägematud, millepärast üleüldine huvitus ka väga suur on. Uue jalgratta hind on esiotsa 800 marga pääle määratud. Kui suur värtus sellel leidusel on, tõendab see lugu, et herra Hildebrandile Amerika rataste eest 500,000 dollari (umbes 1 milj.rbl.) ja Inglise patendi eest 50,000 naelsterlingi (umbes 500,000 rubla) pakutud on."
Mootorratas Hildebrand &Wolfmüller 1894-1897
Hildebrand&Wolfmüller mootorratta ehitamisel olid ametis kolm meest: Heinrich Hildebrand, Alois Wolfmüller konstruktoreina ja osav mehaanik Hans Geisenhof teostajana. Tehas asus Münchenis. Kui tootmine 1894.a. käivitus, rajas firma veel viis harutehast. Töötajaid oli 900 ja parematel aegadel valmis 10 mootorratast päevas. Äriõnn ei soosinud firmat. Nelja aastaga kaotas tootmine tasuvuse ja see lõpetati. Põhjuseks olevat olnud peatuma jäämine ühe mudeli peale. 1895.aastal tulid moodi kolmerattalised mootorrattad. De Dion alustas kergete mootorite seeriatootmist. 1897.a. alustati mootorrataste valmistamist Inglismaal, Itaalias, veidi hiljem Tsehhis ja Belgias. Tekkis konkurents ja nõrgemad tõrjuti turult välja. Nii juhtus ka "Hildbrand&Wolfmüller" firmaga, mille tehastes toodetud mootorrataste täpset arvu ei teata. Ajavahemikus 1894-1897 jõuti valmistada 2000 mootorratast, teise versiooni kohaselt 800.
Seda, milline Hildebrand ja Wolfmülleri mootorratas on, näeb siit.