Pildid üritusest Pakri-Moto 2002

Motomehed mõõtsid Harju teid

Vasalemma Allika turismitalu pererahvas nägi-kuulis niisugust põrguvärki-lärmi oma koduõuel esimest korda. Möödunud reede õhtupoolikul hakkasid talu laagriplatsile kogunema kõikvärki vanadel mootorratastel tõsised mehed. Algamas oli vanamootorrattaklubi Unic-moto järjekordne tuur, seekord Harjumaa teedel.

Laagriplatsil kohtasin kõigepealt pika peenikese patsiga kõhetuvõitu meest, klubi juhatuse sekretäri Toomas Bauvaldi, kes oli lahkelt nõus selgitusi jagama.

“Meie klubi tegutseb aastast 1976, liikmeid vanuses 18-80 on saja ringis. Algul olime Automi juures, kuid tsiklimehi kogunes nii palju, et otsustasime lahku lüüa. Sellest ajast alates korraldame ka iga-aastaseid kokkutulekuid ja tuure. Vaja ju näha ja näidata, millega keegi aasta jooksul hakkama saanud. Mehed otsivad juppe ja putitavad oma tsikleid aastaid, enne kui need sõidukõlbulikuks saavad, sest alla 25 aasta vanuste mootorratastega klubi liikmeks ei saa. Meil siin mitu meest, kes oma sõiduriista kümme aastat kokku pannud, kõik osad peavad ju originaalid olema. Kui kuskilt õiget ei leia, tuleb ise teha,” pajatas Toomas.

Pärimisele, et kust neid vanu rattaid ja juppe saada, kostis Toomas, et kasvõi mustsõstrapõõsast. “Eestimaalt on veel palju välja kaevata, peab ainult huvi ja fanatismi olema. Meilt ju sõjad üle käinud, inimesed kaevasid oma varanatukese kasvõi maa sisse, et mitte vaenlasele loovutada.”

Kõike ei maksa soomlastele maha müüa

Iga-aastast tuuritamist põhjendas Toomas vajadusega tekitada laiema üldsuse huvi vanavara vastu. “Sõidame iga aasta Eesti eri paigus, ainult Kihnus ja Paganamaal ongi veel käimata. Inimesed tulevad ja uudistavad ning võib-olla tuleb nii mõnelegi meelde, et oi, mul kuurinurgas vedeleb ka mingi vana plekihunnik. Aga just nende vastu meie huvi tunnemegi. Teiseks tahame inimestele selgitada, et kõike “kola” ei maksa kohe soomlastele maha müüa, meilgi on piisavalt fanaatikuid ja tuuritades-tutvustades tuleb neid kindlast juurde. See ju omaette elamus, kui oled kümme aastat ühe ratta kallal vaeva näinud ja lõpuks ta liikuma saanud. Nii et meie klubisse saavad kuuluda vaid tõelised motopatrioodid.”

Vastupandamatu Ettepanek

Kui olin omast arust piisavalt teavet kogunud, astus ligi seekordse retke korraldaja Heiki Enok ja tegi ettepaneku kogu tuur “vanakesel” kaasa teha. Kindluse mõttes küsisin, et mis mees ja kas ikka piisavalt proff. “Meil siin vahet pole, kes on kes. Siin kõik võrdsed nagu saunalaval, ei tiitleid, ei paremaid-halvemaid rõivaid ega jalavarje.”

Leppisime kokku, et laupäeva hommikul kell 8.45 olen laagripaigas tagasi.

Start

Kohale jõudsin väikese hilinemisega, aga kuna tegemist on äärmiselt sõbralike ja kokkuhoidvate inimestega, ei tehtud sellest erilist numbrit. Koha sain Heiki kõrval MB-750M külgkorvis. Motika peremees seletas, et tähed MB tähendavad mototsikkel vojennõi, sestap oli külgkorvi peale konstrueeritud ka käsikuulipilduja. Kuna Heiki oli omakandimees, teadis ta kõiki teid ja radu ning sõitis seepärast kõige ees. Oli ikka vägev tunne küll: käeulatuses kuulipilduja, taga klubi lipp ja viiekümnemeheline mootorratturite jõuk.

Esimene peatus Rummu 13 vanglas

Kõlab justkui Õnne 13, kuigi õnnest ei saa vist niisuguses asutuses juttugi olla. Või siiski… Igatahes väliselt ei meenutanud maja mitte millegagi vanglat. Ja ümber kahekorruselise hoone oli ainult madal võrkaed. Nagu hiljem selgus, oli see mitte kinnipeetavate, vaid külaelanike ohjeldamiseks, et need territooriumilt kogu aeg läbi ei sõeluks.

Kinnipidamisasutuse väravas võttis meid vastu vangla direktor Peeter Krall, kes oli lahkelt nõus asja selgitama.

“See on Eesti esimene avavangla. Veel kolm aastat tagasi oli siin lasteaed, nii et kasvatusasutus igal juhul. Praegu aga saadetakse siia üle tee asuvast pärisvanglast need kinnipeetavad, kes on ennast korralikult üleval pidanud. Mingis mõttes on siinne elu võrreldes pärisvanglaga paradiis. Mehed on jaotatud nelja ringi: esimene ring töötab majas sees (pesevad teiste vanglate pesu), teine ring käib külas tööl, kolmas Keilas, neljas aga otsib ise elu- ja töökoha ning käib nädalas korra end näitamas. Mehed liiguvad ühest ringist teise vastavalt sellele, kuidas nad ennast üleval peavad. Siiani pole veel probleeme tekkinud, kõik tahavad kõigest hingest paremaks saada ja koju pääseda.”

Kinnipeetavad Margus ja Peeter on avavanglas olnud kaks kuud, enne seda olid aasta üle tee. Mehed kinnitasid, et ei taha elule sealpool teed mõeldagi. “Mis siin viga, käime tööl ja teenime, seal polnud midagi teha. Aga olgu kuidas on, tagasi küll enam ei taha. Ei siia ega sinna.” Kui tundsin huvi, et kas pole tulnud tahtmist putku panna, kinnitasid mehed ühest suust: ” Ei! Kõigest kolm kuud on veel jäänud. Ja loodame, et sellesse asutusse me rohkem enam ei satu.”

Sel ajal, kui kinnipeetavad uudistasid tsikleid, tehti tsiklimeestele ringkäik majas sees. See oli tõeline üllatus – kõik lausa läikis puhtusest. Igatahes ümberkasvamiseks on kõik tingimused loodud, ole vaid ise mees ja muutu.

Enne oli muna, siis kana ehk enne oli tsikkel, siis auto

Kuna mul õnnestus esimese viieteistkümne hulgas vangimajale tiir peale teha, tuli oodata, kuni kõik tsiklimehed-naised oma uudishimu rahuldatud saaksid. Vaatasin ringi ehk mõni huvitav persoon silmapiiril. Ja ennäe – muheda olemisega habetunud motofänn. Selgus, et tegemist on Märt Karuga – moto-klubi vana kalaga, nagu teised teda iseloomustasid. Jutu alustuseks kuulutas mees uhkelt: “Kõigepealt oli mootorratas ja alles siis tuli auto!”

Oma sõnade kinnituseks pajatas ta pikalt-laialt tsiklite ajaloost. Nimelt olevat esimene mootorratas Eestisse toodud Saksamaalt juba aastal 1895, auto aga alles 1896. aastal. Motoriseerimise algatajaks Eestis oli Tallinnas Vene tänav 23/25 jalgrattatehast omav J. Schüman. Oma jutu lõpetuseks kinnitab Märt veelkord: “Kõigepealt olid ikkagi tsiklid ja tsiklimehed!”

Märt räägib oma hobist niivõrd suure andumuse ja õhinaga, et ei teki hetkekski kahtlust tema sõnade õigsuses kahelda.

Ämari lennuväljal demonstreeriti tsiklite võimsust

Niisugust asja ei juhtu just sageli, et mingi viiekümnemeheline motoriseeritud jõuk lennuväebaasi väravatest sisse vurab. Tegelikult viidi ikka väravas näod ja nimed kokku ning alles seejärel anti roheline tee.

Kui rattad olid ritta seatud, algas vastastikune tehnika demonstreerimine. Ajateenijad-lendurid näitasid oma kuulipildujaid, tankitõrjerelvi, vintpüsse, püstoleid jm, tsiklimehed aga oma “vanakesi”. Kusjuures mõlemad osapooled võisid teise tehnikat näppida.

Lennuväerahva poolt oli pakutud võimalus 750 krooni eest teha kümneminutiline huvireis õhus või lausa lennukist välja hüpata (muidugi koos langevarjuga). Paistis aga, et tsiklimehed eelistavad rohkem maaga pidevas kontaktis olla, õhku ei tikkunud keegi. Küll aga olid lendurihakatised meelitatud võimalusest motika tagaistmel mööda lennuvälja kihutada. Motoklubi president Tõnu Piibur demonstreeris külgkorviga “vanakesel” kahel rattal sõitu, kohalik huviline selja taga. “Vägev oli!” kinnitas noor lendur, kes harjunud rohkem õhusõidukitega, “ei jäägi lennumõnule suurt alla.”

Kurtnas avatakse varsti motomuuseum

Lennuväljal teiste tsiklimeeste seas liikus ringi äärmiselt tõsise olemisega pikk must mees, pikad säärsaapad jalas. Tuli välja, et see klubi eelmine president Urmas Teearu, kes pani ameti maha juba 1997. aastal. Ikka selleks, et jääks rohkem aega oma lemmikutega tegeleda. “Mul praegu umbes 80 kallimat. Osa olen ise korda teinud, osad olid niigi hästi säilinud. Nüüd tahan need vanasse tõllakuuri teistelegi vaatamiseks välja panna. Ehk paari-kolme nädala pärast saab see teoks.”

Pakri poolsaarel imetleti kaunist loodust ja Vene sõjaväe säilmeid

Kui sõidud sõidetud ja imetlemised imetletud, istuti taas sadulasse. Ikka oma viiskümmend ratast kolonnis, sest ükski “vanake” polnud veel nii väsinud, et rivist välja oleks langenud. Sihiks võeti Pakri poolsaar.

Paljudele Kesk-ja Lõuna-Eestist kohale põristanud motofanaatikutele oli tõeline üllatus Paldiski paepealse kaunis looduspilt. Ja muidugi nõukogude-aegsed sõjaväeriismed. Eriti põhjalikult uuris kõiksugu varemeid ja koopaid üks kaugelt üle keskea härrasmees, pintsak seljas ja “Smena” kõhu peal. Tundsin huvi, et kes, kust ja mis asjus.

Selgus, et härra Heino Reinjärv Viljandimaalt on Unicu raudvara. Teda teavad kõik – nii vanad olijad kui uued tulijad. Heino on alati oma neljakümnendatest pärit BMWR-35ga kohal. “Talvel saab mul 75 täis, mootorrataski peaaegu sama vana,” oli Heino oma sõiduriista üle uhke, aga natuke ka pahane. “Eile hakkas pagan jantima. Startisime Viljandist kogu 8-liikmelise jõuguga kell kuus, kohale jõudsime aga alles kell kümme. Vahepeal keeldus minu tsikkel lihtsalt liikumast. Aga ega meil kedagi maha ei jäeta. Kui kellelgi midagi viga, aitavad kõik, peaasi , et kamp koos püsiks.” Küsimuse peale, et kas poleks mugavam ja kindlam neljarattalisega liikuda, rehmas Heino: “Mul kodus üks kuradi Villiserisu on, ei taha teist. Mootorratas on ikkagi oma kokku tehtud.”

Lõpp-punkti Keila lauluväljakule jõuti täies koosseisus

Enne väärikat sissesõitu lauluväljakule, kus käis parasjagu ansambli “Meie mees” esinemine, pesti oma lemmikud Keilas AS Baltic Tank õuel puhtaks. Eriti õnnelikud oldi seeüle, et ükski tsikkel ega tsiklimees vajanud kõrvalist abi (selleks puhuks sõitis kolonnis neljarattaline abimees). Tõsi, üks Venemaalt tulnud mees vedas oma 1911.aastast pärit ratast kogu retke kestel autoga ringi, ainult näitamiseks tõigi ta selle välja. Mulle selgitati, et see on niivõrd kallis ja unikaalne asi, et kahju nendel teedel lõhkuda. Ja tõsi mis tõsi -ratas nägi välja nagu otse tehasest tulnud, säras ja läikis üleni. Ja raudselt liikus ka, sest lauluväljakul tegi peremees sellega kõigi rõõmuks mitu tiiru.

Naised ruulivad võrdselt meestega

Keset kõige kibedamat peomeeleolu hakkas üks mees ratast käivitama ja äraminekule seadma. Kiiust pärit Peeter Vepler selgitas, et pere pesamunad, kolmene Katariina ja kuuene Elisabet on pikast päevast väsinud. Tegid nad ju kogu tuuri isa tsikli külgkorvis kaasa. Küsimusele, et kas olete väsinud, kõlas selgelt ja kindlalt: “Ei! Aga meil on hoopis jalgrattakiivrid. Ja see on issi motikas. Ja mina kogu aeg naeratan.” Ema Kärt ainult muheles: “Väiksem on alles esimest korda kaasas. Õnneks on hästi vastu pidanud.” Veel selgus, et Kärt sõidab ka ise mootorrattaga, aga kahjuks on see praegu rivist väljas, sestap on ta sunnitud kõigest kaassõitja rollis reisi kaasa tegema. “Kõik riiulid on jubinaid-vidinaid täis. Seal, kus normaalsetel inimestel troonivad nipsasjad, on meil mootorratta jupid. Aga mul ükskõik, peaasi, et kaasa saaks. Selle nimel olen valmis hullematki taluma,” kinnitas Kärt oma kirge motomaailma vastu. Ja läinud nad olidki.

Kohtumiseni järgmise aasta juuli teisel nädalavahetusel

Üritus lõppes nagu iga teinegi: õhtul pandi paraadvormid selga, jagati auhindu, võeti vähe napsi ja leili ning arutati tsikliasju. Hommikul langetati laagrilipp, korjati koerad, naised, lapsed kokku ja koju, järgmise korrani.

VIIVE KALLAM