Algusaastad
Mootorratta leiutamisele eelnes paljude inimeste loov uurimistöö ja katsetused keemia, metallurgia ja masinaehituse alal. Suure panuse tehnoloogia arengule andis rohkem kui saja aasta jooksul aurumasin ja tema abil liikuma pandud seadmed ja transpordivahendid nii maal, kui vee peal.
1876. a. ehitas August Otto töökindla 4 taktilise sisepõlemismootori. See hakkas välja vahetama seni tehastes jõumasinatena kasutatud väikese kasuteguriga aurumasinaid. 1883.a. leiutasid Gottlieb Daimler ja Wilhem Maybach hõõgsüüte. See võimaldas konstrueerida kiirekäigulisi, kergeid mootoreid. 1885.a. ehitasid G. Daimler ja W. Maybach puuraamil, rihmaveoga kaherattalise sõiduki. See kohmakas sõiduriist oli üllatavalt omast ajast ees. Mootorratta klassikaline konstruktsioon oli leiutatud. Mootor asetati raami keskele, sõidukiirust valiti 2 käigu abil, juhtrauaga sai sobivalt sõidusuunda muuta. Hiljem prooviti kõiksugu erinevaid lahendusi, mis ei viinud kuhugi.
Informatsioon mootorrattast jõudis Eestisse
1894.a. konstrueerisid Heinrich Hildebrand ja Alois Wolfmüller esimese müügiks mõeldud kaherattalise sõiduki, mida nimetati mootorrattaks. Samal aastal ilmus ajalehes “Eesti Postimees” nr.24 artikkel:
“Isesõitja jalgratas seisab praegu terves maailmas päevakorral ja tõmbab kõikide tähelepanu enese poole. Ei ole veel väga kaua aega sellest ajast mööda jõudnud, kui jalgratast ei tuntud, ja vaevalt on ta nüüd laialt tutvaks saanid, sääl tuleb inimese uuriv vaim ja teeb ta nii täielikuks, kui seda varemalt vaevalt aimata võidi. Edasi, edasi! on inimesesoo lipukiri, ja edasi läheb aeg ja toob muutusi. Juba aastate kaupa kuuldus, et keegi hra Heinrich Hildebrand ja inshener Wolfmüller selle kallal töötavat ja mõtlevat, kuda jalgratast iseliikuvaks teha, nii et sõitjal ainult juhtimise ja istumise vaev on. Esiotsa raputati kahtlaselt pääd ja naerdi, kui see sõnum liikuma hakkas, kuid nüüd, kus teatest tegu on saanud, on imestus seda suurem. Dresdeni jalgratta vabrikant Schladig saanud hra Hildebrandi käest kutsekirja, Münchenisse tulla, et uue iseliikuva jalgratta proovist osa võtta. Kaheldes läinud ta teele , kuid Münchenis näinud tema kui ka teised asjatundjad, et lugu tõsi on. Herra Hildebrand toonud ratta nähtavale, mis pea sedasama laadi ja moodi olnud, kui teisedgi kaherattaga jalgrattad, ainult üks pisikene kerge kastikene olnud iseäralik, lükanud ratast korda kolm edasi, istunud siis pääle ja edasi läinud ta, kord kui tuul, kord jälle pikkamisi, just nii kuda ta tahtnud, ilma et ratast käe ehk jalaga oleks ajanud. Kiire sõidu pääl pannud ta isegi sigari suitsema. Keegi katsunud temaga jalaga aetava rattaga võidu sõita, kuid mis suudab inimene masina vastu? Ta pidanud pea võiduajamise katki jätma. Ka teised katsunud uue rattaga sõita ja asi läinud üsna hästi korda, kuigi nad esimest korda sellesarnase ratta pääl istunud. Jalgratast ajab pisikene bentsini-masin (Benzinimotor) edasi ja temaga võib ligemale 40 versta tunnis edasi kihutada. Ühekordse masina täitmisega võib kuni 200 versta edasi lennutada. Selle leiduse tagajärjed on väga suured ja otse äranägematud, millepärast üleüldine huvitus ka väga suur on. Uue jalgratta hind on esiotsa 800 marga pääle määratud. Kui suur värtus sellel leidusel on, tõendab see lugu, et herra Hildebrandile Amerika rataste eest 500,000 dollari (umbes 1 milj.rbl.) ja Inglise patendi eest 50,000 naelsterlingi (umbes 500,000 rubla) pakutud on.”
Mootorratas Hildebrand &Wolfmüller 1894-1897
Hildebrand&Wolfmüller mootorratta ehitamisel olid ametis kolm meest: Heinrich Hildebrand, Alois Wolfmüller konstruktoreina ja osav mehaanik Hans Geisenhof teostajana. Tehas asus Münchenis. Kui tootmine 1894.a. käivitus, rajas firma veel viis harutehast. Töötajaid oli 900 ja parematel aegadel valmis 10 mootorratast päevas. Äriõnn ei soosinud firmat. Nelja aastaga kaotas tootmine tasuvuse ja see lõpetati. Põhjuseks olevat olnud peatuma jäämine ühe mudeli peale. 1895.aastal tulid moodi kolmerattalised mootorrattad. De Dion alustas kergete mootorite seeriatootmist. 1897.a. alustati mootorrataste valmistamist Inglismaal, Itaalias, veidi hiljem Tsehhis ja Belgias. Tekkis konkurents ja nõrgemad tõrjuti turult välja. Nii juhtus ka “Hildbrand&Wolfmüller” firmaga, mille tehastes toodetud mootorrataste täpset arvu ei teata. Ajavahemikus 1894-1897 jõuti valmistada 2000 mootorratast, teise versiooni kohaselt 800.
Seda, milline Hildebrand ja Wolfmülleri mootorratas on, näeb siit.
Mootorrattaharrastuse algus Eestis
19. mail 1895. aastal (uue kalendri järgi) demonstreeriti Tallinnas esimest korda mootorratast Hildebrand & Wolfmüller. Selle sündmuse kohta kirjutati ajalehes “Postimees” 1895. nr. 105:
“Hildebrandi ja Wolfmülleri vabriku nõndanimetatud motor-jalgrattad (jalgrattad, mis benzini gaasi abil liikuma pannakse), on nende päevade sees tähendatud vabriku siinsele agendile hr. John. Schümannile kätte jõudnud. Teadupärast sünnitas nende rataste ilmumine terves maailmas suurt huvitust ja tähelepanemist ja nüüd saab ka tallinlastel pea võimalikuks oodatud uusi imemasinaid näha. Selle lehe toimetusel oli võimalik, räägitavat motor-ratast pühapäeval 7. mail, tegevuses kui ka muidu lähemalt näha ja vaadata. Ratas on sellesama taoline kui teisedki jalgrattad, ja iseenest väga kerge, kuid edasiliikumise võim on palju suurem kui kui jalgrattal, mida inimese jõud edasi ajab. Juhtida ja liikumist kas rutendada ehk pikendada, on uue ratta juures niisama kerge kui jalgrattalgi.”
Esimene Eestis mootorrattaga püstitatud kiirusrekord
Suve lõpu poole ilmus ajakehes “Postimees” nr.188 kuulutus: “Olevik” nr.36 1895.a. kommenteeris võistlust:
“Jurjevi jalgratta seltsi võidusõidul näituse pühapäeval tõi hr. Schümann Tallinnast ka motoriga jalgratta ette, mille masin 4 1/4 puuda raske on. See ratas sõitis 1 versta 1 3/4 minuti sees ära, kus juures aga näha oli, et ta sõitjat kaunis tubliste raputab.”
Tegemist oli esimese sisepõlemismootoriga püstitatud kiirusrekordiga Eestis. 8.sept.1895.a. (uue kalendri järgi) saavutati kiiruseks 36,57 km/h. Viimati olevat nähtud seda mootorratast Haapsalus, kus 1960-ndail lihtsalt tarbetu kolana prügimäele visati või vanarauana utiili läks…?
Teine mootorratas Eestis
Enne sajandi vahetust tulid Euroopas moodi kolmerattalised mootorrattad.Prantslased Comre de Dion ja Georges Bouton olid tuntumad nimed ja nende poolt valmistatud mootorid De Dion-Bouton hea mainega.
Kui esimene mootorratas Eestis oli kaherattane, siis teisena loomulikult toodi Berliinist 1901.-1902.a. Tallinna, Cyklon mootorratta tehases (1901-1905) valmistatud kolmerattane Cyclonette. See oli kahe kohaline, esirattaveoga, nelja taktilise, 450ccm, õhkjahutusega, 3,5 hj. mootoriga sõiduriist.(sk. pilt) Seda olevat demonstreeritud Tallinnas ja sõidutatud raha eest huvilisi, kel julgust jätkus. Mõni aasta hiljem müüdi Tartusse, kus uueks omanikuks sai E. Otsing, kes osales sellega mitmetel võistlustel. (Tartus on kolmerattalised 20. sajandi lõpus jälle kuum sõna) Selle sõiduriista kohta leidub informatsiooni, nii mootorratta, kui ka auto kataloogidest.
Kolmas mootorratas Eestis
Kolmandaks mootorrattaks oli Belgias toodetud esimene kardaaniveoga mootorratas FN. See tsikkel hangiti 1902.a. Tallinnas asuvasse tsaari armee Dvinski polku. Kõigi kolme mootorrattaga on seotud Julius Johansoni nimi – legendaarse tehnikasportlasena ja mehaanikuna Eestis tuntuks saanud mees.
Järgmised mootorrattad Eestis
Milline oli neljas, viies, kuues… seda on raske ära arvata. Saksamaal alustas Wanderer tootmist 1902.a. Mõned aastad on noorem Eesti vanim, täiesti töökorras mootorratas Wanderer. 1898.a. alustas Belgia firma Sarolea. Eestis võidusõitjana tuntud K.Rinaldo meenutas, et tema esimene mootorratas oli üks väga vana rihmaveoga Sarolea, millele tal oli õnnestunud elu sisse puhuda.Eestis oli kuni 1995.aastani, millal see müüdi välismaale, vanimaks säilinud mootorrattaks Saksamaal 1904 valmistatud Bergfex. Lühikese ajaga oli esindatud paljud tuntud firmad: AJS, BSA; Brennabor, Cleveland, DKW, Harley-Davidson, Henderson, Husqvarna, Indian,Matchless, Norton, NSU, Rudge, Triumph, Wanderer jne.
Eesti transpordi esmakordne statistika
1927.a. juulis ilmusid andmed Riigi statistika Keskbüroo väljaandes “Eesti Statistika” kuukirjas nr. 68 , pealkirja all “Mootorsõidukite arv Eestis 1922-1926”, kus oli kirjas, et 318 mootorratast kihutas siinkandi teedel, hirmutades inimesi ja loomi.
1.okt. 1927.a. andmeil oli mootorrattaid:
| Linnades : | Alevid: | Maakonnad: | ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
|
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Kõik kokku 342 mootorratast. | ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
1.jaanuariks 1928.a. oli Eestis juba 359 mootorratast. Soomes oli samal ajal 5296 mootorratast.
Mootor- ja jalgrattad abimootoriga Tallinnas 1.1. 1928 – 1.08. 1928.a.
| Firmad | 1.1. 1928 | 1.08. 1928 | |
| 1. | A.B.C. | 1 | 1 |
| 2. | Adler | 1 | – |
| 3. | Alba | 1 | 1 |
| 4. | Alcyon | 1 | – |
| 5. | AJS | – | 2 |
| 6. | BSA | 3 | 1 |
| 7. | Cyclemotor | 1 | – |
| 8. | Cleveland | 2 | – |
| 9. | Columbus | – | 1 |
| 10. | DKW | 1 | 3 |
| 11. | Douglas | 1 | 1 |
| 12. | Einfieldt | 4 | 1 |
| 13. | Evans | 1 | – |
| 14. | Excelsior | 1 | – |
| 15. | Harley-Dawidson | 32 | 29 |
| 16. | Henderson | 2 | 1 |
| 17. | Husqvarna | 2 | 2 |
| 18. | FN | 5 | 5 |
| 19. | Gnome-Rhone | 1 | 1 |
| 20. | James | 3 | 2 |
| 21. | Indian | 18 | 13 |
| 22. | Keni | 1 | – |
| 23. | Nimbus | 2 | – |
| 24. | Norton | 1 | 1 |
| 25. | Opel | 1 | – |
| 26. | Orionette | 1 | 1 |
| 27. | Sar | 1 | 1 |
| 28. | Seat | – | 1 |
| 29. | Sternes | 3 | 1 |
| 30. | Stock | 2 | 2 |
| 31. | Sunbeam | 3 | 1 |
| 32. | Triumph | 1 | – |
| 33. | Wanderer | 3 | 2 |
| 34. | Zenith | – | 1 |
| Kokku | 99 | 75 | |
Mootorrataste arv Euroopas 1.01. 1928.a. oli 1447410 ja maailmas 1928.a. alguses oli 1800813.
1935. aastaks oli Eestis mootorrattaid 958.
1936.a. juba 1210. Statistikas ei kajastu kaitseväe, kaitseliidu ja tuletõrje kasutuses olevaid sõidukid.
Registreeritud mootorrataste arv Eestis 1.04.1935.a.-1.04. 1936.a.
| Asukoht | Külgkorvita | Külgkorviga | Kokku |
| Tallinn | 268 | 75 | 343 |
| Haapsalu | 9 | 2 | 11 |
| Kuressaare | 10 | 9 | 19 |
| Narva | 16 | 3 | 19 |
| Nõmme | 12 | 5 | 17 |
| Otepää | 2 | – | 2 |
| Paide | 11 | 1 | 12 |
| Paldiski | 1 | 1 | 2 |
| Petseri | 9 | 2 | 11 |
| Pärnu | 31 | 11 | 42 |
| Põltsamaa | 7 | – | 7 |
| Rakvere | 25 | 5 | 30 |
| Tapa | 3 | 1 | 4 |
| Tartu | 80 | 13 | 93 |
| Tõrva | 2 | 2 | 4 |
| Türi | 11 | 4 | 15 |
| Valga | 10 | 8 | 18 |
| Viljandi | 32 | 5 | 37 |
| Võru | 10 | 2 | 12 |
| Kokku linnad | 549 | 149 | 698 |
| Viru | 62 | 15 | 77 |
| Järva | 23 | 11 | 34 |
| Harju | 71 | 12 | 83 |
| Lääne | 31 | 8 | 39 |
| Saare | 6 | 4 | 10 |
| Pärnu | 75 | 11 | 85 |
| Viljandi | 46 | 4 | 50 |
| Tartu | 73 | 11 | 84 |
| Valga | 7 | 2 | 9 |
| Võru | 30 | 1 | 31 |
| Petseri | 7 | 2 | 9 |
| Kokku maakonnad | 431 | 81 | 512 |
| Kokku üle riigi | 980 | 230 | 1210 |
Mootorrattad firmade järgi
(1. apr. 1936)
| Korviga | Korvita | Kokku | |
| AJS | 10 | 68 | 78 |
| Ardie | 1 | 8 | 9 |
| Ariel | 4 | 5 | 9 |
| BSA | 9 | 48 | 57 |
| Calthorpe | 2 | 9 | 11 |
| DKW | 9 | 141 | 150 |
| Douglas | 1 | 1415 | |
| Exelsior | – | 14 | 14 |
| Federation | – | 12 | 12 |
| FN | 7 | 118 | 125 |
| Harley-Davidson | 106 | 47 | 153 |
| Husqvarna | 4 | 10 | 11 |
| Indian | 53 | 62 | 115 |
| James | – | 19 | 19 |
| JAP | 1 | 7 | 8 |
| Matchless | 3 | 3 | 6 |
| New-Imperial | – | 29 | 29 |
| New-Hudson | – | 11 | 11 |
| Norton | – | 7 | 7 |
| NSU | – | 102 | 102 |
| Raleigh | – | 15 | 15 |
| Royal-Einfield | 3 | 46 | 49 |
| Rudge | 1 | 61 | 62 |
| Sunbeam | 5 | 5 | 10 |
| Triumph | 1 | 19 | 20 |
| TWN | – | 11 | 11 |
| Velocette | – | 19 | 19 |
| Wanderer | 1 | 16 | 17 |
| Zündapp | – | 17 | 17 |
| Mitmesugused, alla 5. | 10 | 37 | 47 |
| Kokku | 231 | 980 | 1211 |
Siin on 1936.a. kusagil väike viga. 1211, mis ei lange aga kokku eelmises tabelis antud andmetega 1210. Ülevaate see materjal annab 1936.a. kasutuses olnud soolo ja külgkorviga mootorratastest. Võrdluseks võiks tuua Soome mootorraste arv 4832, mis oli vähenenud võrreldes 1928.aastaga 464, meil aga kasvanud 851-852 võrra.