Sildiarhiiv: tähtis

Esmakordselt ilmus trükituna vanatehnika tunnustamise käsiraamat

Kõik teavad, mida tähendab sõidukite „must number“, mida omistatakse väga hästi säilinud või restaureeritud vanasõidukitele. Kuidas aga „musta numbrit“ taotleda ning milline peab olema vanasõidukina tunnustatud sõiduk, on paljude jaoks veidi segane.

Selguse saamiseks on Eesti Vanatehnika Klubide Liidu liikmed koostanud vanasõidukina tunnustamise käsiraamatu, mis maikuus esimest korda trükituna eriväljaande „Vanad Veljed“ vahel ilmus.

Eesti Vanatehnika Klubide Liit on 2000. aastal seltsinguna loodud ning 2014. aastast MTÜna tegutsev katusorganisatsioon, mis ühendab enam kui 400 vanatehnikahuvilisega 10 vanatehnikaklubi. Liit korraldab vanasõidukite tunnustamist ning vanasõidukite registri pidamist, esindab vanatehnikahuviliste huve ning korraldab iga viie aasta tagant Vanasõidukite Suursõitu. Seda kõike ikka hobikorras ning klubidesse kuuluvate harrastajate abil.

Nüüd on taastatud 15 aastat tagasi unustusse vajunud traditsioon ning välja on antud EVKL häälekandja „Vanad Veljed“ viies number. Seekordne ajakiri on põhiosas pühendatud vanasõidukite tunnustamise 10. aastapäevale ning sisaldab ülevaadet „musta numbri“ ajaloost, samuti nimekirja ligi 400 erinevast sõidukist, mis kümne aasta jooksul on saanud vanasõiduki tunnustuse. Ajakirja vahelt leiab ka käsiraamatu, mis on väärt abimees nii vanatehnika tunnustamise ekspertidele kui ka autode-mootorrataste taastajatele.

Kui rääkida veidi statistikast, on erinevaid vanasõidukeid tunnustatud sellistes kogustes: sõiduautosid 185, mootorrattaid 159, busse ja veoautosid 20 ning haagiseid 1. Tunnustamist on leidnud ka üks teehöövel: 1925. aastal valmistatud Bitvargen, mille päriskoduks on Varbusel paiknev Maanteemuuseum. Kõige vanem vanasõidukina tunnustatud sõiduauto on 1920. aasta Ford RD, kõige vanem buss on 1938. aasta Volvo B14, kõige vanem veoauto 1920. aasta Ford TT ning kõige vanem mootorratas 1928. aasta DKW E 200.

Väljaannet “Vanad Veljed” koos selle juurde kuuluva käsiraamatuga saab soetada enamikelt Eesti vanatehnikaüritustelt ning Eesti Vanatehnika Klubide Liidu juhatuse kaudu. Ajakiri maksab 10 eurot.

Unic-Moto vimpli kasutamisest

EESTI VANAMOOTORRATTAKLUBI UNIC-MOTO MOOTORRATTAVIMPLI KASUTAMISE STATUUT

Eesti Vanamootorrattaklubi Unic-Moto (EVMK Unic-Moto) mootorrattale kinnitatava vimpli kasutamise õigus on EVMK Unic-Moto liikmel, kes omab restaureeritud või originaalselt säilinud ja konserveeritud vanamootorratast, mille valmistamisest on möödunud vähemalt 35 aastat.

Vimpel kinnitatakse sõidusuunas vaadatuna vasakule poole juhtraua (algusest 20-22 cm kaugusele) ja esiratta võlli vahele. Vimpli kaugus juhtrauast on 12-14 cm. Soovitav on kasutada vimpli nööri alumises osas enne kinnituspunkti vahelülina esihargi edasi-tagasi liikumise kompenseerimiseks juhtraua suhtes vedru või kumminööri korrektset konstruktsiooni.

Mootorrattavimpel on püha mälestus möödunust ning klubi au sümbol olevikus ja tulevikus, seepärast kasutatakse seda vaid paraadsõitudel ja vanatehnikanäitustel. Rallidel, võistlustel ja igapäevasõitudel ei ole selle kasutamine lubatud.

Kui vanamootorrattale on kinnitatud EVMK Unic-Moto vimpel, siis esindame Eesti vanatehnika harrastust, eelkõige Unic-Motot. Teeme seda väärikalt ja lugupidavalt nii liikluses kui ka suheldes ja käitudes.